Mõiste evangelisatsioon ehk evangeliseerimine on tuletatud Uue Testamendi kreekakeelsest sõnast εὐαγγελίζεσθαι, mis osutab rõõmusõnumi kuulutamisele (1Kr 1:17). Evangelisatsioonil on otsene või laiendatud tähendus, vastavalt eri ajastute misjonitöö arusaamadele. Otseses tähenduses, mis oli iseloomulik 19. sajandile, on tegemist võimalikult paljude inimeste teavitamisega sõnumist, et usk Jeesusesse Kristusesse avab pääste hukatusest igavesse õndsusesse. Selle eesmärgi nimel tegutseb kogu kirik ja iga kristlane; selleks on kohased meetodid, millega on kaasatud evangelist või misjoniorganisatsioon. Nüüdisajal on evangelisatsiooni mõistet laiendatud kõigele evangeeliumi sõnumi kuuldavõtmisega kaasnevale, et „kõigil oleks elu ülirohkesti“ (Jh 10:10) – Kristuse kuulutamine aitab väärtustada inimelu nii selles maailmas kui ka tulevases, abistatakse vaeseid, tegutsetakse õiglasema ühiskonnakorra nimel. Niisugune evangeliseerimine eeldab koostööd kõigi kirikutega ja hea tahtega inimestega. Angloameerika kirjanduses esinevat sünonüümi "evangelism" on seostatud ka vastava usulise hoiakuga. Roomakatoliku kirikus on välja töötatud nn uusevangelisatsiooni meetod.
