Armulauatülide keskne küsimus oli, kas Jeesuse Kristuse ihu ja veri on armulauaandides kohal reaalselt, vahendatult või ainult sümboolselt. Esimesed kaks armulauatüli peeti roomakatoliku kiriku sees, neist esimene 9. sajandil frangi teoloogide ja teine 11. sajandil prantsuse teoloogide vahel. Need varased tülid lahenesid lõplikult Lateraani kirikukogul 1215. aastal, kus sõnastati transsubstantsiatsiooniõpetus. Kolmas suur armulauatüli toimus 16. sajandil reformaatorite Ulrich Zwingli (1484–1531) ja Martin Lutheri (1483–1546) vahel, kellest esimene pidas Kristuse kohalolu armulauaandides sümboolseks ja teine reaalseks. See tüli jäi lahenduseta kuni 1976. aasta Leuenbergi konkordiani, millega luterlikud ja reformeeritud kirikud leppisid kokku armulauaosaduses vaatamata armulauda puudutavatele teoloogilistele erinevustele.