Põhiteesi sõnastas A. Kardiner. Tähtsaimad etnopsühholoogia esindajad on M. Mead, R. Benedict, A. Kardiner, R. Linton. Etnopsühholoogia pärandub põlvest põlve ja allub ainult kõrgema kultuuriga etnose mõjutustele. Etnose uurimisel tuleb määratleda selle kultuuri baasisiksus – keskmine psühholoogiline tüüp. Kultuuri omapära sõltub baasisiksuse omadustest. Maailmas on palju mitmesuguseid kultuurimudeleid, mis muutuvad väga aeglaselt, kuid erinevad oma sotsiaalselt väärtuselt. Kultuurid on kas akulturatiivsed – tendentsiga tihedale omavahelisele suhtlemisele – või diskulturatiivsed - tendentsiga suhtelisele isoleeritusele (R. Linton). Eriti tuntud rahvusliku iseloomu kirjeldamise katseks on R. Benedicti uurimus jaapanlastest (The Chrysantemum and the Sword, 1947), milles jagatakse kultuurid "häbikultuurideks" (Jaapan, Hiina) ja "süükultuurideks" (Ees-Aasia ja Lääne kultuurid). Tähelepanuvääriv on ka M. Meadi kultuuride õppimise teooria, mis jagab kultuurid postfiguratiivseteks (järjepidevus kandub ainult vanematelt lastele – eriti ürgkultuur), kofiguratiivseteks (toimib edasiandmine ka eakaaslaste vahel – vanemad tsivilisatsioonid) ja prefiguratiivseteks (vanemad õpivad ka lastelt – nüüdisaeg). Etnopsühholoogia tegeleb ka kultuuri- (ja usundi-) metateooriaga, kuid ei püstita usundite algupärateooriaid.