Piiblis on mitmesuguseid piltlikke kujutlusi igavese elu kohta: seda kujutatakse näiteks rõõmsa söömaajana (Mt 22:2jj; 26:29 jm), Talle pulmapeona (Ilm 19:9), lakkamatu jumalateenistusena (Ilm 21) või paradiisina (Ilm 22:1–5). Olulisem erinevus praeguse ja tulevase elu vahel on aga see, et siis on inimene vahetus osaduses Jumalaga, usk on asendunud nägemisega. Apostliku usutunnistuse lõpusõnades tunnistatakse usku ihu ülestõusmisse ja igavesse ellu, Nikaia usutunnistuses vastavad sellele sõnad „ootame surnute ülestõusmist ja tulevase ajastu elu”. Sellega väljendatakse lootust, et hoolimata ajaliku surma paratamatusest on surm võidetud ning et lunastatud saavad kord näha Issandat palgest palgesse. Igavene elu ei alga siiski tuleval ajastul ihu ülestõusmisega, vaid usu kaudu osaleb kristlane selles juba nüüd.
