Eramissade traditsioon kujunes välja keskajal vaimulike ja altarite rohkuse tõttu. Et kõik preestrid saaksid iga päev missat pühitseda ja et igal altaril peetaks igal päeval missat, toimus päeva jooksul mitmeid missasid, mida avalikult välja ei kuulutatud ja kus osales tavaliselt ainult preester ühe või kahe kaasteenijaga (diakon, altariteener vm). Taoline levinud traditsioon püsis Vatikani II kirikukoguni (1962–1965), mille järel hakati rõhutama, et võimalusel tuleks alati eelistada missa pidamist koguduse juuresolekul ja aktiivsel osavõtul. Eramissa terminit (ladina missa privata) ametlikult ei kasutata, kuna ka ilma koguduseta peetav missa ei ole olemuselt eraviisiline, vaid ohver, mida tuuakse kogu kiriku eest. Selle asemel räägitakse nüüdisajal rahva juuresolekuta peetavast missast (ladina missa sine populo). Missa, kus osaleb vaid preester ilma ühegi teise inimeseta (ladina missa solitaria), nõuab kirikuvõimude, tavaliselt piiskopi, eriluba.