Episkopaalse struktuuriga kirikud on enamasti mitmeastmelise hierarhiaga, milles piiskopid moodustavad kõrgeima astme. Piiskoppidest lähtub kogu vaimulik ja administratiivne võim, mida nad delegeerivad vaimulikkonna madalamatele astmetele. Administratiivselt on aga ka episkopaat ise jagatud eri astmeteks (näiteks patriarhid, metropoliidid, peapiiskopid, piiskopid, abipiiskopid jm). Laialt levinud episkopalismi vorm on episkopaalne-sinodaalne kirikukorraldus, kus esindatuse kaudu sinoditel ehk kirikukogudel on kiriku juhtimisel antud roll ka madalamale vaimulikkonnale ja kiriku ilmikliikmetele – selle rolli ulatus on eri traditsioonides ja kirikutes erinev. Episkopalism on iseloomulik vanadele kirikutele (katoliku, õigeusu, vanad idakirikud), aga ka mitmetele reformatsiooni ajal ja järel tekkinud kirikutele (anglikaani, paljud luteri, metodisti ja nelipühikirikud).
