Tathāgatagarbha teooria järgi on kõikidel olenditel algusest peale täielikult virgunud loomus, mis saab aga avalduda alles siis, kui seda varjutavad meeleplekid ja muud takistused on kõrvaldatud. Senikaua on see olemas vaid avanemata võimalusena nagu loode emaihus. Erinevates tekstides ja koolkondades on tathāgatagarbha't tõlgendatud mõnevõrra erinevalt. Ühtedes võrdsustatakse see tühjuse kategooriaga, rõhutades, et buddhasus ongi kõikide seadmuste omaoleku tühjus. Teistes räägitakse tathāgatagarbha'st kui tegelikult olemasolevast kõikeläbivast ja kõikjalviibivast olemusest. Mõlema seisukoha järgi on kujustamine ja mõistmine need, mis viivad tathāgatagarbha avaldumiseni ja arenemiseni tõeliseks buddhasuseks. Vidžnjaanavaadas mõistetakse tathāgatagarbha't kohati ālayavijñāna sünonüümina. Tathāgatagarbha teooria põhitekstiks on Sthiramati (6. saj) "Aardeühenduse jaotus" (skr ratnagotravibhāga). On olemas ka mahajaana suutra Tathāgatagarbha-sūtra, mis on tervikuna säilinud ainult tiibeti- ja hiinakeelses tõlkes.
