Doketism lähtus gnoosise ja maniluse arusaamadest, mille järgi on kogu mateeria halb ning seetõttu ei saa täiuslik Jumal eksisteerida inimesena. Doketismis oli kaks peamist koolkonda: ühed uskusid, et Jeesuse Kristuse maine eksistents oli täielikult illusoorne, Jeesus oli justkui inimsilmale nähtav hologramm, mitte tegelik olend; teised uskusid, et Jeesus oli tavaline inimene, kelle keha võttis Kristus kui vaimolend ajutiselt oma valdusesse ja lahkus sealt enne Jeesuse kannatusloo sündmusi. Sellega eitasid doketistid ühtlasi Kristuse inimloomust, tema kannatusi ja ristisurma. Õpetus kujunes välja ilmselt juba 1. sajandil, saavutas suurima mõju 2. sajandil ja mõisteti lõplikult hereesiana hukka 325. aastal Nikaia kirikukogul.
