Dogmaatika ammutab ainest kiriku usust Jumala ilmutatud ja ajalooliselt tunnetatud tõdedesse. Dogmaatika kui teaduse ülesanne on iseenesest tõestamatu usu väljendamine ja selgitamine üldtunnustatud teadusmeetodite abil. Kiriku ajaloos on olnud silmapaistvaid teolooge, kes on suutnud süsteemselt kokku võtta kiriku õpetuse kaasaja filosoofilises, maailmavaatelises ja kultuurilises terviklikkuses ning kelle mõju on jäänud kestma tänapäevani. Nii näiteks õpetab Aurelius Augustinus (354–430) teoses „De doctrina christiana” avastama Jumalat Pühakirjas ning kaitsma Pühakirja tõde, Aquino Thomase (1225–1274) „Summa theologiae” esitab skolastilisel meetodil traktaadid kolmainsast Jumalast, loomisest, inimesest ja Jumala juhtimisest ning dialektilise meetodi esindaja Karl Barth (1886–1968) põhjendab teoses „Kirchliche Dogmatik” kiriku ülesannet kõnelda temale eriomasel viisil oma suhtest end Pühakirjas ilmutanud Jumalaga.
