Skolastilises teoloogias loodud õpetus õigustas armulaua vastuvõtmist „ühel kujul” (ld communio sub una specie), mille konkomitantsitees kinnitati Firenze kirikukogul dekreedis „Exsultate Deo” (1439) ning korrati Trento kirikukogu dekreedis (1551). Sellega anti dogmaatiline põhjendus juba sajandeid varem arenenud tavale jagada ilmikutest armulaualistele vaid pühitsetud leiba, sel ajal kui preestrid võtsid vastu niihästi pühitsetud leiba kui ka veini. Vastava tava kujunemisel olid ilmselt pragmaatilised põhjused: üha austavamal suhtumisel armulauaandidesse muutus keerukaks veini „ohutu” jagamine armulaualistele kui ka söömaajast ülejäänud veini säilitamine. Probleem näis lahendatav seletusega, et koos Kristuse ihuga on armulaualine saanud osa ka Kristuse verest. Kuigi reformaatorid ning reformatsioonijärgsed kirikud ei ole vaidlustanud konkomitantsiõpetuse asjakohasust (kogu Kristus, ld totus Christus, võetakse vastu niihästi leivas kui veinis), tunnustatakse armulaua jagamist mõlemal kujul, kuna ühine osasaamine pühitsetud leivast ja veinist märgistab täielikumalt Kristuse seatud püha õhtusöömaaja mõtet.