Esimeste kristlike sajandite väljapaistvaid isikuid nimetatakse nii idas kui ka läänes kirikuisadeks, ent kasutusel on ka teisi austavaid tiitleid, mis osutavad suurele õpetajale. 8. sajandiks olid läänekiriku teoloogid Hieronymus, Ambrosius, Augustinus ja paavst Gregorius Suur pälvinud austava doktoritiitli (ld doctor ecclesiae). Idakirikus austati Basilius Suurt, Gregoriust Nazianzosest ja Johannes Kuldsuud sellega, et anti neile tiitel οἰκουμενικός διδάσκαλος (‘kogu maailma õpetaja’). Kirikudoktori tiitli omistamise ja austamise reeglid kehtestas paavst Benedictus XIV (ametis 1740–1758). Nimistu on järgnevate sajanditega kasvanud 36 isikuni, nende seas nii mehi kui naisi. Nüüdisajal annab tiitli paavst vastavalt apostlikus konstitutsioonis „Pastor bonus” (1988) kehtestatud korrale, tuginedes Vatikani pühakukskuulutamise ja usudoktriini kongregatsioonide hinnangule. Tiitlikandja tunnuseks on olnud orthodoxa doctrina (usaldusväärne, kuigi mitte ilmeksimatu), eminens doctrina (silmapaistev õpetus), insignis vitae sanctitas (väga püha elu) ja ecclesiae declaratio (kirikurahva tunnistus). Mõnel kirikudoktoril võib olla ka eritiitleid, nt doctor gratiae (Augustinus), doctor angelicus (Thomas Aquinost), doctor universalis (Albert Suur) jt.