Jumala etteteadmist (ettenägemist) seostatakse Jumala eesmärgiga loodu suhtes, kuid see ei tähenda ilmtingimata ettemääramist ehk predestinatsiooni – etteteadmine ei tähenda, et sündmus peaks paratamatult toimuma (Boethius, „De consolatione philosophiae“, 5). Pühakirja kohaselt viitab etteteadmine eeskätt Jumala lunastusplaani eesmärgile. Apostel Paulus kirjutab: „Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud“ (Rm 8:29), ning apostel Peetrus: „… valitud Jumala Isa etteteadmise järgi…“ (1Pt 1:2). Paulus peab silmas inimesele seatud sihti: saada „tema Poja näo sarnaseks“. Teoloogias pärineb mõjukaim seletus Augustinuselt (354–430), et etteteadmine ja ettemääramine käib Jumala armu läbi antavate andide kohta, mis võimaldavad inimese pääste („De dono perseverantiae“, 14.35). See ei tähenda aga, et Jumal sunniks inimest kindlaid otsuseid langetama – inimese vaba tahe jääb alles. Reformeeritud teoloogias seostati etteteadmine sageli ettemääramisega, millega rõhutati Jumala suveräänsust inimese saatuse üle. 20. sajandi protsessiteoloogias eitati tavatähenduses Jumala etteteadmist, kuna tulevik kujunevat Jumala ja vaba tahtega inimese koostoimes ega ole lõplikult ette määratud.