Süsteemse õpetusena kujunes dispensatsionalism välja 19. sajandil, selle peamine teerajaja oli inglise-iiri teoloog John Nelson Darby (1800–1882). Nüüdisajal on see levinud eelkõige Põhja-Ameerika evangelikaalide seas ja nendelt mõjutusi saanud usuvooludes mujal maailmas. Dispensatsionalistide käsitlus on tugevalt mõjutatud Johannese ilmutusraamatu ettekuulutustest. Nad jagavad inimkonna ajaloo kolmeks kuni kaheksaks dispensatsiooniks, millest enamik on Vana ja Uue Testamendi päevil juba ära olnud. Enim levinud on seitset ajastut tunnistav dispensatsionalistlik teooria, mille kohaselt elab inimkond praegu eelviimasel, Kristuse ristisurmaga alanud ja tema esimese taastulekuga lõppeval armuajastul. Ajaloo spetsiifilise periodiseerimise kõrval on dispensatsionalismi üks oluline eripära õpetus Kristuse kahest taastulekust – esimesel korral võtab ta endaga taevasse oma väljavalitud (ülesvõtmine), teisel korral seitse aastat hiljem rajab aga maa peale oma riigi, mis on ühtlasi viimane dispensatsioon.
