Kristliku kiriku jagunemine selgepiirilisteks piiskopkondadeks toimus 3.–4. sajandil. Piiskoplikes kirikutes nagu näiteks katoliku, õigeusu, anglikaani, metodisti ja luteri kirikus on piiskopkond peamine kiriklik haldusüksus; enamik selliseid kirikuid koosnevad mitmest piiskopkonnast, mõned väikesed kirikud võivad moodustada ka üheainsa piiskopkonna. Igas piiskopkonnas saab olla vaid üks valitsev piiskop, suuremates piiskopkondades võib tal aga olla üks või mitu abipiiskoppi. Kanoonilise õiguse järgi ei tohi ühe kirikuorganisatsiooni sees piiskopkonnad teineteisega isegi osaliselt kattuda. Katoliku kirikus nimetatakse piiskopkondi ka osakirikuteks, aga kuna osakiriku vorme on teisigi, ei ole need terminid 100% sünonüümsed. Piiskopkonna kohta läänes kasutatav termin "diötsees" ja idas kasutatav termin "eparhia" pärinevad Rooma keisririigi ilmalikust haldusjaotusest, kuid tegelikult Rooma riigi ajal ilmalike ja kiriklike diötseeside ning eparhiate piirid omavahel ei kattunud – üle võeti nimi, kuid mitte piirid.
