Difusionismi eelkäijaks oli F. Ratzel, kes leidis, et kultuurinähtused tekivad etnoste suhtlemisel (antropogeograafiline teooria). Saksa difusionist L. Frobenius rajas kultuurimorfoloogia teooria: igas kultuuripiirkonnas on alad, mis arenevad omaette organismidena; kultuuri loovad looduslikud tingimused, inimene aga on vaid kultuuri kandja; jagas religioonid maagilisteks ja müstilisteks; ürgusundi faasid olid animalism, manism ja solarism (vt). Nn Kölni koolkonna asutaja F. Graebner lõi kultuuriringide teooria: mingi kultuurinähtus tekib ainukordselt vaid ühes keskuses ja levib koos sellega. W. Schmidt, kes pani aluse nn Viini koolkonnale, paigutas kultuurid ajaloolisse arenguskeemi: ürgkultuurid, primaar- ja sekundaarkultuurid, kõrgkultuurid. Vanimaks usundiks pidas ta ürgmonoteismi, vanimaks perekonnatüübiks patriarhaal-monogaamset, muud usundid ja perekonnatüübid on hilistekkelised ja arengu kõrvalharud. W. Rivers väitis, et kultuuride kokkusulamine ja vastasmõju on progressi mootoriks. Äärmuslik difusionism on hüperdifusionism, mille järgi kõrgkultuur ja religioon on levinud üle kogu maailma ühest koldest (nt G. Elliot Smithi panegiptismiteooria). Kui äärmused kõrvale jätta, siis ei ole difusionistlikke kultuurilevitendentse võimalik eitada. Difusionism tõi etnoloogiasse kultuuride süsteemikindla uurimise meetodi.