Koolkonnale pani aluse austria psühhiaater S. Freud, kelle teos "Die Traumdeutung" oli esimene katse eristada kultuure seksuaalsümboolika ebateadvustatuse põhjal. Järgmine teos "Totem und Tabu" käsitleb ürgkultuuride ja -religioonide psühholoogiat: animism on samastatav lapse nartsissismiga; religioon armastusega objekti vastu; eksogaamia on tekkinud hirmust verepilastusliku suguühte (intsesti) ees, tabu aga poegade alateadliku isavihkamise (Oidipuse kompleksi) tõrjumisest; tootemloom on isa kujund ja tootemikummardamine tekkis häbist isatapmise ees – kannibalistlik isasöömine asendus rituaalse tootemisöömisega ja hiljem tabulise tootemitapukeeluga. Kõik järgnevad usundid on olnud uuteks katseteks lahendada ürgset poegade süü kahetsemise probleemi, seega põhineb kultuur süül, süümel ja häbil. S. Freudi viljakamaid järglasi oli G. Roheim, Austraalia totemismi uurija, kes püüdis kultuuri olemuse probleemi lahendada Freudi vaimus: kultuur ja tsivilisatsioon tugineb paljunemisinstinktile, kultuur tekib seksuaalinstinkti sublimeerumisest, olles seega psühholoogiliseks kaitsemehhanismiks. G. Roheim uuris ka maagia päritolu, sidudes selle inimese sünnieelse e prenataalse arengufaasiga. Teist, analüütilise psühholoogia suunda s.k-nas esindab C. G. Jung, kes hülgas seksuaalinstinkti primaarsuse idee ja töötas välja kollektiivse alateadvuse teooria, milles kultuuri aluselementideks on arhetüübid.
