Usuvaramu (ld depositum fidei) on mõiste, mis kirjeldab kiriku usu ja selle päritolu vahelist seost. Kristliku usu lähtekohaks on Jumala eneseilmutus Jeesuses Kristuses, millest tunnistavad ja õpetavad apostlid ja mis on usaldatud kirikule hoidmiseks (vrd 1Tm 6:20; 2Tm 1:13–14) ja igapäevaseks tarvitamiseks õpetamisel, jutlustamisel, liturgias ja praktilises usuelus. Pühakiri ja apostlik pärimus lähtuvad samast jumalikust allikast ning moodustavad üheskoos ühe ja sama usuvaramu, millest kirik ammutab teadmisi ilmutuse kohta. Katoliku kiriku seisukohalt on usuvaramu tõlgendamise autoriteet kiriku õpetusametil, kuigi tõlgendus, olgugi tõene ja usklike jaoks siduv, jääb paratamatult keele võimalustest tingituks. Sellegipoolest on usuvaramu kõigile usklikele tunnetatav. Oikumeenilises dialoogis eeldab katoliku kirik kõikidelt osapooltelt apostliku usuvaramu tunnustamist (vt Vatikani II kirikukogu dekreet „Unitatis redintegratio“, 1964, 24).
