Kristlikus dogmaatikas ei ole demonoloogia iseseisev distsipliin. Kurje vaime on enamasti käsitletud üldise kurjuse probleemi raames või osana angeloloogiast ehk õpetusest inglitest, sest deemoneid nähakse vastavalt Pühakirjale langenud inglitena. Demonoloogia praktiline väljund on olnud deemonite ja inimeste vahelise suhtluse ning inimeste deemonite meelevalda sattumise uurimine ja kirjeldamine. Lääne teoloogias tegeldi demonoloogia küsimustega intensiivsemalt hiliskeskajal ja varauusajal, esinduslikuks näiteks sellest on Aquino Thomase (1225–1274) traktaat kurjusest („De malo”, 1272).
