Varases mahajaanas oli neli dhāraṇī't, millele meel pidi tuginema: kannatlikkus, mantra, õpetussõnad ja tähendus. Mantra dhāraṇī'te eesmärk oli hõlbustada suutrate ja muude pikemate õpetuste meeldejätmist lühikeste vormelite abil. See tähendus kandus edasi vadžrajaanasse, kus dhāraṇī tähendab suutra või tantra sisu kokkuvõtvat lühikest teksti, mis on tavaliselt mantrast pikem ja koosneb tähendusega sõnadest.
