Hiliskeskaegses roomakatoliku kirikus, kus muutus teravaks debatt küsimuses, kui palju on kohalikel kirikuvõimudel ja sageli neid toetanud ilmalikel valitsejatel, seeläbi aga ka kohalikke tasandeid kaasavatel kirikukogudel õigust otsustada õpetuslikke ja kirikukorralduslikke küsimusi, hakati kurialismiks nimetama seda voolu, mille esindajad leidsid, et kõrgeim autoriteet kirikus kuulub paavstile ja tema ametkonnale ehk kuuriale. Kurialismile on omane rangelt tsentraliseeritud ja hierarhiline arusaam kirikukorraldusest. Omades suurt ühisosa hiliskeskaegse hierokraatia ehk papalismiga, aga ka hilisema ultramontanismiga, vastandub see samas teravalt kirikukogude ülimuslikkust rõhutavale kontsiliarismile, aga ka kohalike territoriaalkirikute autonoomsust taotlenud vooludele nagu gallikanism või josefinism. Valgustusajast alates on kurialismi kasutatud ka halvustava sõnana.
