Ilmikvendade institutsioon tekkis vaimulikes ordudes kõrgkeskajal, mil munkadel jäi intensiivse palveelu kõrval üha vähem aega kloostri ülalpidamiseks vajalike tööde tegemiseks. Sageli oli neil koorimunkadest erinev riietus ja eraldi reeglistik, mille järgi nad elasid. Ilmikvendade põhiülesanne oli teha kloostrites mitmesuguseid füüsilisi töid, selle võrra vähem pidid nad osalema ühispalvustes. Teiste katoliku ordudega võrreldes kujunes tsistertslastest ilmikvendade staatus aja jooksul tähtsamaks, sest kerjusordude tekkides suundusid potentsiaalsed ilmikvennad hoopis sinna ja magasites kasutatud ilmikvendadest lihttööjõud asendus palgatöölistega. Sellest alates jäidki konversidele vaid spetsialistide ametid ja ka magasite ülevaataja roll. Roomakatoliku kirikus kaotati eraldi ilmikvenna staatus Vatikani II kirikukogu reformidega 1970. aastal.
