17. sajandil Suurbritannia puritanismis esile kerkinud independendid („sõltumatud“; neid on nimetatud ka separatistideks või kongregatsionalistideks), kes eitasid igasugust riigikiriklust ja propageerisid koguduse täielikku sõltumatust tsentraliseeritud riigi- ja kirikuvõimust, tõid reformatsiooniajal alguse saanud protsessi olulise pöörde.
