Inimesele loomuomased kired viivad sageli olukorrani, milles rikutakse suhet Jumalaga ning inimestega. Kristlikus teoloogias tehakse sellest järeldus, et kurjale kallutavad kired, himud ja ihad väljendavad millegi vajakajäämist või põhimõttelist rikutust inimloomuses. Apostel Paulus on selgitanud nii: „Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja” (Rm 7:19–21). Patristilises teoloogias nimetati konkupistsentsi „patu sütitajaks” (fomes peccati). Reformatsiooniaegses teoloogias konkureerisid erinevad vaatenurgad. Martin Luther, arendades Augustinuse vaadet, nägi konkupistsentsi pärispatu ühe kaasnähtusena ja patuna („kõigis mõjub emaihust saadik kaasasündinud kuri iha”, Augsburgi usutunnistus (1530), ptk 2). Seevastu Trento kirikukogu ei käsitlenud konkupistsentsi patuna ning nägi inimese võimalust sellest jagu saada („Decreto de peccato originali”, 1546). Hilisem oikumeeniline teoloogia on näidanud neid kahte erinevat vaatepunkti pigem teineteist täiendavatena.
