Maarja pärispatuta eostamise mõte ei tulene selgesõnaliselt Pühakirjast. Eirenaios Lyonist (u 135–200) tõlgenduses puhastas ingli armukuulutus (Lk 1:28) Maarja kogu patust, et ta oleks nagu Jumala tempel, kellest tuleb ilmale Jumala Poeg. Samuti usuti, et Kristuse pühaduse tõttu on Maarjal Jumala arm olla patuta – kas eostumise järgselt või sündimisest saadik –, sest vastasel korral ei oleks Maarjal kui inimesel olnud vaja Kristuse lunastust. Maarja pärispatuta eostumise ideed propageerisid frantsiskaanid ja see hakkas levima rahvavagaduses. Idakirikus austatakse kõigepuhtamat ja laitmatut Jumalasünnitajat liturgiliselt, kuid seda ei seostata õpetusega pärispatust. Neitsi Maarja pärispatuta saamine kuulutati dogmaks 1854. aastal paavst Pius IX bullaga „Ineffabilis Deus“. Dogma sõnastamisel on kristoloogiline seos esile toodud: „Kõigevägevama Jumala ainulaadse armu ja annina, pidades silmas inimsoo Lunastaja Jeesuse Kristuse teeneid, hoiti neitsi Maarja vaba igasugusest pärispatu taagast tema eostamise hetkest alates“. Protestandid aga ei tunnista Maarja pärispatuta eostamist eelkõige selle tõttu, et see vähendaks patuta Jeesuse Kristuse unikaalsust. 19. sajandi teisel poolel tekkis hulgaliselt sellele Maarja-dogmale pühendatud kirikuid ja kongregatsioone.
