Ta on teatud mõttes peremehe asetäitja ning peab viimase äraolekul silmas mitte ainult teenijaid, vaid ka pereliikmeid, eriti perenaist. Nimetus koosneb kahest nimisõnast, mis väljendavad ühtlasi tema funktsiooni: "kob", keskülemsaksa keeles "kobe", "Kofen" tähendab (sea)sulgu, ruumi, maja. Teine silp "-bold", vananorra keeles "bald" tähendab ülevaatajat, valitsejat. Koobold on seega ‘majavalitseja’. Kooboldi lähedane suhe inimesega väljendub ka selles, et teda kutsutakse inimestele omaste hüüd- ja hellitusnimedega, nagu Ludi (Ludger), Rudi (Rudolf), Stoffel (Christoph), Bartel (Bartholomäus), Nis (Nikolaus), Chimke (Joachim) jne (näited raamatust Petzoldt, Hiiemäe 2010). Valdavalt kujutatakse kooboldeid rõõmsameelsetena, vahel ka ulakaid vempe tegevatena, ent väljavihastatuna ka ohtlikena. Kooboldil on palju ühiseid jooni eesti pärimuse majavaimuga, kuid nende funktsioonid ja omadused pole siiski päris kattuvad. Kibbermanni jt "Saksa-eesti sõnaraamat" pakub saksakeelse sõna "Kobold" vasteks ’ülemeelik majavaim, mäevaim’, mis annab olendi olemust hästi edasi, kuid jääb siiski ümberütluseks. Tony Allani olendiraamatu eestinduses on kasutatud vastet ‘kobold’ (Allan 2009: 12).