Paganakristlased olid valdavalt mittejuudi rahvusest kristlased, kes jõudsid Jeesuse Kristuse ja tema õpetuseni peamiselt apostel Pauluse (surnud u 64/65) ja tema kaastööliste misjonitöö tulemusel. Neid iseloomustas otsese sideme puudumine juudi traditsiooniga ning pauliinlikust teoloogiast lähtudes juutluse seaduste ja usutavade teisejärguliseks ja pääste jaoks ebaoluliseks pidamine. Kristluse levides Lähis-Idast väljapoole kasvas paganakristlaste arv kiiresti, nad muutusid aja jooksul domineerivaks vooluks ja kujundasid kristlusest iseseisva, juutlusest selgelt eristuva usundi.
