Kristlik kirik peab oma kõrgeimaks, tõeliseks peaks Jeesust Kristust (vt nt Kl 1:18, Ef 1:22), mistõttu kõik maised kirikupead on vaid tema ajutised asemikud. Maine kirikupea on enamasti kiriku kõrgeim vaimulik, kellel on otsustusõigus nii usu- kui haldusküsimustes, tema ametlik tiitel võib olla spetsiifiliselt vaimulik (paavst, patriarh, metropoliit, peapiiskop, peaapostel, ülempastor vms) või siis sarnane mõne ilmaliku organisatsiooni juhi tiitliga (president, esimees, eesistuja vms). Protestantlikus, eriti luterlikus ja anglikaani traditsioonis levis 16. sajandil kord, kus kirikupea funktsioonid jagunesid ilmaliku valitseja ja kiriku kõrgeima vaimuliku vahel, nüüdisajal on see säilinud vaid Inglismaa Kirikus ja Taani luterlikus kirikus.
