Ligimesearmastus on omakasupüüdmatu ja tingimusteta, laienedes ka neile, kes ei pruugi meile meeldida, on võõrad või koguni vaenulikud. Ligimesearmastus väljendub tegudes, mis on suunatud neile, kes on hädas või puuduses. Tähendamissõnas viimsest kohtust (Mt 25:31–46) seob Jeesus armastusteod ligimese vastu armastusega Jumala vastu: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle (Mt 25:40)“.