Kanonissideks hakati keskajal nimetama naisi, kes koondusid enamasti püha Augustinuse (354–430) reegli järgi elanud vaimulikesse õeskondadesse, kuid erinevalt nunnadest ei andnud nad ordutõotusi ega pidanud loobuma ka oma materiaalsest varast. Reformatsiooni järel eksisteerisid taolised vaga ühiselu harrastavad õeskonnad ka protestantlikes kirikutes, kuigi enamasti ei nimetanud nad ennast enam kanonissideks. Need ühendused hääbusid nii katoliku kui protestantlikus traditsioonis suures osas 19.–20. sajandiks. Alates 20. sajandi lõpust on roomakatoliku kirikus asutatud taas selliseid pühendunud ilmikute ühendusi, mille liikmed nimetavad ennast kanonissideks. Ilmikkanonisside kõrval eksisteerib ka kanonisside ühendusi, kus hakati aja jooksul andma ordutõotusi või mis tekkisid juba regulaarkanoonikute ordude naisharuna – nende liikmeid nimetatakse regulaarkanonissideks.
