Katarite üldnimetus tuleneb kreeka sõnast καθαρός (puhas). Katarite õpetusest on teada vähe, sest nende kirjapandu hävitati inkvisitsiooni käigus, säilinud on vaid „Liber de duobus principiis“ (ca 1240) ja teiseks oli täielik õpetus mõeldud vaid sisseõnnistavast rituaalist consolamentum osasaanutele – sest nemad olid perfecti ehk täiuslikud ja hoidusid lihalikest suhetest ning lihatoidust. Lihtkatarid (credentes) elasid tavapärast elu. Tähtsaim oli ontoloogiline dualism ehk kõige materiaalse pidamine saatana (samastati Vana Testamendi Jumalaga) kätetööks. Ainsaks sakramendiks oli surmaeelne ristimine või lohutus (mis polnud viimne võidmine). Aastail 1022–1163 võeti katarite vastu seisukohti kaheksal kohalikul kirikukogul, viimane neist Tours'is võttis suuna katarite juhtide vangistamisele koos vara konfiskeerimisega. Katoliku kirik kinnitas selle otsuse Lateraani III kirikukogul aastal 1179, täitmine viibis seoses Languedoci vaimulike ja aadlike endi katarimeelsusega. Paavst Innocentius III kuulutas aastal 1209 välja kataritevastase ristisõja, mis kestis vaheaegadega 1229. aastani. Katarite poolel sõdisid ka kohalikud katoliiklased, kes langesid samuti massimõrvade ohvriks. Katarlus ei surnud sellega välja, aastal 1233 palus katari piiskop Cuilhabert de Castres rüütel Raymond de Péreille'l (katalaani Ramon de Perella, oksitaani Raimon de Perelha) muuta Montséguri kindlus katarite viimseks „keskuseks ja peaks“ (domicilium et caput). Linnus vallutati pärast 9-kuulist piiramist märtsis 1244, umbes 210 „puhast“ läks tuleriidale vastupanu osutamata. Siiski pääses kolm „puhast“, kes viisid endaga kaasa midagi „väga väärtuslikku“, pannes nii aluse legendile Püha Graali päästmisest. Viimane katarite kindlus Quéribus alistus 1255. aastal.
