13. sajandil muutus tavaks nimetada vaimulikele institutsioonidele, aga ka riikidele ja valitsejatele eestkõnelejaid ehk protektoreid kõrgemate prelaatide seast, kes siis Rooma kuurias nende soove vahendasid ja neid vajadusel süüdistuste eest kaitsesid. 15. sajandil kinnistus see roll ainult kardinalidele, sellest ajast saab rääkida konkreetselt kardinalprotektori tiitlist. Riikide ja valitsejate kardinalprotektorid on nüüdseks jäänud ajalukku, viimane sellise protektoriga riik oli Portugali kuningriik aastani 1910. Küll on aga tänaseni kardinalprotektorid paljudel vaimulikel ordudel ja kongregatsioonidel, vaimulikel õppeasutustel, ilmikute vennaskondadel jm kiriklikel institutsioonidel. Samuti on iga kardinalpreester ja kardinaldiakon, kellel on Rooma piiskopkonnas oma titulaarkirik, selle kiriku ja koguduse kardinalprotektoriks.
