Dordrechti linnas aastatel 1618–1619 toimunud reformeeritud kirikute sinodi peamiste vaidlusküsimuste lahendid talletati viie kaanoni ehk artiklina, milles tunnistati õigeks kalvinistlikud õpetused inimloomuse rikutusest, predestinatsioonist, Kristuse ohvri laienemisest vaid Jumala valitutele ja Jumala valitute õigusest olla kindlad oma pääsemises. Koos reformeeritud õpetust tervikuna esitlevate Confessio Belgica ja Heidelbergi katekismusega sai Dordrechti kaanonitest üks põhilisi usutunnistuskirju Madalmaade ning sealt mujale maailma (näiteks Põhja-Ameerikasse) levinud reformeeritud kirikutele.
