Läänekiriku missakaanoni kujunemine koos kindlaks määratud osadega (kr κανών 'reegel, eeskiri') jääb 4. sajandisse, mil kreeka keele asemel muutus valdavaks kirikukeeleks ladina keel. Sellest ajast on teada Milano Ambrosiusele omistatud kaanonitekst. Alates 7. sajandist oli kaanoni ülesehitus kindlalt paigas. Missakaanon laiemas tähenduses langeb kokku armulauapalvega tervenisti, kitsamas tähenduses on tegemist armulauapalve keskse, muutumatu osaga ehk ordinaariumiga. Vatikani II kirikukogul (1962–1965) kinnitatud liturgiareformiga võeti kasutusele neli erinevat kaanonit (nende hulgas vana Rooma missakaanon), lisaks kaanonid eriolukordade jaoks. Esimene neljast on vana Rooma missakaanon parandatud kujul. Teine on koostatud Rooma Hippolytuse „Apostlikku traditsiooni“ (3. saj) eeskujuks võttes. Kolmas on loodud eelkõige pühapäevaste missade jaoks, mis pöörab tähelepanu missaohvrile, palvetades kogu jumalarahva eest. Neljas võtab kasutusele idakiriku anafoori motiivid, milles tänatakse Jumalat kogu päästeajaloo eest.
