Kalvinismi kasutatakse sageli eksitavalt kogu reformeeritud kristluse sünonüümina, ent tegelikult on see vaid üks, kuigi oluline vool selles. Peamiselt Šveitsis Genfis tegutsenud prantslane Johann Calvin (1509–1564) kinnitas juba mitmeid varem Martin Lutheri (1483–1546) poolt välja öeldud seisukohti (Piibli ülim autoriteet, inimese õigeksmõistmine Jumala armust usu kaudu, vaid ristimise ja armulaua tunnistamine sakramentidena, paavsti ülemvõimu eitamine jms). Calvin rõhutas aga samas kahekordset ettemääratust ehk predestinatsiooni, mille järgi Jumal on valinud osa inimesi juba ette õndsaks saama ja osa hukatusse minema, ning tunnistas Kristuse ristiohvrit vaid esimese rühma eest. Samuti rõhutas ta pühadusetaotluse olulisust. Calvin arendas armulauateoloogiat, mille kohaselt pole Kristus armulauaandides ihulikult kohal, kuid siiski pole need annid pelgalt Kristuse ihu ja vere sümbolid, vaid instrumendid, mille abil ja mille kaudu Jumal vahendab inimestele oma tõotusi. Paljud reformeeritud kirikud lähtuvad oma õpetuses siiani kalvinismist või selle edasiarendustest.