Lokaajata pooldajad tunnistasid tunnetusviisidena teadmist kui mõõtu (skr pramāṇa) ja vahetut taju (skr anubhava). Lokaajata seisukohalt ei ole midagi püsivat ning ka aatman on vaid teatud komponentide kogusumma. Kuna selle pooldajad ei tunnistanud ümbersündi, leidsid nad, et sellelt elult on mõistlik võtta nii palju kui annab. Tunnistades ometi teo ja teovilja seaduse toimimist, möönsid nad, et head teod toovad siiski paremaid tagajärgi kui halvad. Lokaajata ideede pinnal, mis õigustasid omakasu, on ilmselt loodud „Arthašaastra“. Lokaajata õpetuse alusepanijaks peetakse Brihaspatit (skr bṛhaspati), kelle teos Bārhaspati-sūtra pole aga säilinud. Lokaajata õpetus hääbus keskajal, kuid selle kunagisest mõjukusest annavad tunnistust budismi ja hinduismi tekstid, kus pühendatakse palju tähelepanu lokaajata seisukohtade ümberlükkamisele.
