Sellest sõnast tuleneb ka budismi rajaja Šākjamuni põhiline epiteet virgunu e buddha, mis tähendab isikut, kes on juba jõudnud täieliku virgumiseni. Virgumine on budismi tee eesmärk, milleni Šākjamuni jõudis Bodhgayās bodhipuu all istudes. Virgumisel on palju erinevaid astmeid, millest kõrgeimat nimetatakse ülimaks täielikuks virgumiseks. Virgumise olulisemad sünonüümid on nirvaana ja nõndasus. Virgumise otsene ja positiivne kirjeldamine pole enamiku budismi tekstide seisukohalt võimalik, küll on aga võimalik kirjeldada ja õpetada teed ehk meetodit, mis viib virgumiseni. Virgumistee kirjeldamine on budistliku kirjanduse põhisisu.