Ühena reformatsiooni põhimõtteist kinnitab sola scriptura ehk „ainult Pühakiri” Piibli autoriteeti mistahes tõlgenduste või ka muude inglite või prohvetite sõnumite ees. Martin Lutheri (1483–1546) järgi tuleb Pühakirja tõlgendada sõnasõnaliselt, kuna see on iseenese läbi usutav, selge ning ise enese seletaja. Kiriku teoloogia, kirikuisade õpetused või õpetuslik traditsioon ei ole võrdväärne Pühakirjaga, vaid peavad olema allutatud sellele. Reformaatorid usaldasid Pühakirja lugemise ja edasiandmise usklike kätte. Trento kirikukogu kinnitas vastureaktsioonina 1546. aasta istungjärgul, et jumalik tõde ilmutab end niihästi Pühakirjas kui ka kiriku pärimuses, mille tõlgendamise ainuõigus on kiriku õpetusametil. Vatikani II kirikukogu konstitutsioon „Dei verbum” (1965) täpsustas, et „kiriku õpetusamet ei seisa Jumala sõnast kõrgemal, vaid teenib seda”.
