Tunnipalvused on kuulunud alates kloostrite algusaegadest nende igapäevaelu juurde ja täielikke tunnipalvete tekstide kogumikke kasutati esmalt just seal. Kui tunnipalveid hakati lugema ka väljaspool kloostreid, kogudustes ja individuaalselt, tekkisid lühendatud, kaasaskantavad tunnipalveraamatud – õigeusu ja hiljem ka kreekakatoliku kirikus väike tundideraamat, roomakatoliku kirikus breviaar vaimulikele ja horaarium ilmikutele. Vatikani II kirikukogu kaotas erisuse ilmikute ja vaimulike tunnipalveraamatute vahel, mille tulemusel seati sisse ühtne tunnipalveraamat ametliku nimega „Liturgia Horarum” (tundide liturgia), kuid harjumuspäraselt kutsutakse seda endiselt breviaariks.