Tavaliselt kasutatakse jumalateotuse mõistet suulise kõne või kirjalike tekstide kohta, kuigi Jumalat teotav saab olla lisaks sõnadele nii mõte kui ka tegu. Jumalateotuse objektiks ei pruugi olla otseselt Jumala isik, vaid ka teised isikud ja esemed, kellel või millel on suhte kaudu Jumalaga eriline pühadus (nt pühad inimesed, vaimulikud, institutsioonid, kultushooned ja -esemed). Jumalateotust peetakse patuks, ajalooliselt oli enamikus kristlikest riikidest selle eest ette nähtud ka ilmalik karistus, mis võis ulatuda vangistusest surmanuhtluseni.