Esimesi rassiteoreetikuid oli J. A. Gobineau, kes püstitas teesi, mille järgi valge rass on ainuvõimeline tsivilisatsiooni looma, kuid segunedes teiste rassidega kaotab loova energia ja inimkond sureb välja. Biologism jaguneb kahte põhisuunda: (1) sotsiaaldarvinism kui mõõdukas vool (E. Haeckel laiendas olelusvõitluse inimrassidele, O. Ammon ja V. de Lapouge viisid andekuse sõltuvusse koljumõõtmetest, L. Woltmann leidis, et rassiandekus on võrdelises sõltuvuses pigmentatsioonist ja et sotsiaalpoliitiline kord on samuti määratud rassitunnustega); (2) rassistlik natsionalism (H. Chamberlain rõhutas germaani tõu prioriteeti ja püüdis teaduslikult tõestada juutide alaväärtuslikkuse teesi, A. Rosenberg lõi natsionaal¬sotsialistliku rassiteooria). Enamik biologistlikke teooriaid on inimrasside ebavõrdsuse rõhutajatena sügavalt ekslikud. Samas on nendega kaasnenud rassiuuringud oluliselt edasi viinud füüsilise antropoloogia ja antropogeneesi alast teadustööd.