Benediktlased on vanim tänaseni tegutsev vaimulik ordu läänekirikus. See sai alguse Nursia Benedictuse (u 480–543) rajatud Subiaco ja Monte Cassino kloostritest ning sealsetele munkadele kehtestatud ühiselu reeglitest. Peatselt lisandusid sama reeglit järgivad nunnakloostrid. Benediktlaste kloostrid on iseseisvad, kuid on vabatahtlikult koondunud piirkondlikeks kongregatsioonideks. Kõiki kongregatsioone ühendav benediktlaste konföderatsioon loodi alles 1893. aastal. Ordu ametlik nimi on Püha Benedictuse Ordu (ladina keeles Ordo Sancti Benedicti), selle liikmed kannavad üleni musta ordurüüd. Vaimsuses on olulisel kohal palve- ja tööelu ühendamine (ordu üks motosid on ora et labora et lege, 'palveta ja tööta ja loe'). Nende kloostrid on läbi ajaloo olnud olulised majandusüksused ja hariduskeskused. 19.–20. sajandil on benediktlaste kogukondi loodud anglikaani ja mõnes luterlikus kirikus, püha Benedictuse reeglit järgitakse ka vähestes õigeusu kloostrites.
