Õndsakskuulutamisega antakse märku, et kirik on kindel lahkunu vooruslikus elus, tema mälestuspäeva võib lisada kirikukalendrisse ja tema nime ees kasutada tiitlit „õnnis”. Alates 17. sajandi lõpust võib inimesi õndsaks kuulutada ainult paavst, varem oli see õigus kohalikel piiskoppidel. Õndsakskuulutamise eeltingimus on vähemalt ühe kinnitust leidnud ime toimumine selle inimese eestkostel (tingimus ei laiene usumärtritele, kellelt imesid ei eeldata). Enamasti, kuid mitte alati järgneb õndsakskuulutamisele hiljem pühakukskuulutamine. Võrreldes pühakutega on õndsate austamine piiratum: luba nende austamiseks antakse mitte kogu kirikule, vaid mõnele osakirikule või vaimulikule ões- või vennaskonnale.
