Esimest korda nimetatakse Vanas Testamendis ohverduspaika altariks 1Ms 8:20 (heebrea מִזְבֵּחַ, mizbeah ‘koht ohvriloomade põletamiseks’). Pärast veeuputust ehitab Noa altari ja ohverdab sellel põletusohvreid. Iisraeli religiooni ajaloos on näha, kuidas altar välja kujunes. Algselt Kaananimaal looduses asetsenud kivi- või muldaltar sai uue kuju Iisraeli kogudusetelgis ning hiljem Saalomoni templis. Kujunes välja põletusohvrialtar, mis asetses templi eesõues (2Aj 4:1) ning suitsutusaltar, mille Saalomon lasi püstitada templi kõige pühama paiga ette (1Kn 6:22). Jeesuse Kristuse ohvrisurma tõttu kaotas altar kristlaste jaoks oma senise tähenduse. Uues Testamendis mainitakse altarit ülekantud tähenduses: Issand Jeesus Kristus ilmub mitte ainult ohvrit toova täiusliku preestrina ja täiusliku ohvrina, vaid ka „altarina“ (Hb 13:10), millelt kogudus võtab vastu armulauda. Kuid esimeste kristlaste püha söömaaja riitusega seoses, mida nimetataksegi Issanda lauaks (mensa Domini, τράπεζα, 1Kr 10:21), kujunes välja altar, mis omandas keskse koha liturgias, märgistades Kristuse enese kohalolu oma aujärjel.
