Alba kujunes välja Vana-Rooma tuunikast; tavaliselt on see valmistatud linasest riidest ja kinnitatud nööritaolise vööga. Ajalooliselt on alba olnud läänekiriku vaimulike teenistusrõivas: traditsiooniliselt kanti seda missarüü all, kuid sõltuvalt kirikust ja talitusest võib see olla vaimuliku põhiline riietusese. Nüüdisajal kannavad albat ka teised jumalateenistusel teenijad, näiteks ministrandid ehk altariteenrid ja ilmikutest liturgid. Õigeusu kirikus nimetatakse albaga sarnanevat liturgilist rõivaeset alusrüüks.
Alba kasutamine vaimuliku riietusena ulatub juba algristikoguduse aega.
Kui nõukogude ajal panid mõned luterliku kiriku vaimulikud alba selga, siis oli peapiiskop nähtavasti julgeolekuteenistuse käsul kohustatud neilt vallandamise ähvardusega välja pressima lubaduse, et nad mitte kunagi enam ei pane valget selga.
