Evangeeliumites on jäädvustatud Jeesuse ettekuulutus tema taevasseminekust (Mt 26:64; Jh 6:62; 13:3), nii nagu ka tema tagasitulekust aegade lõpul (Jh 14:28). Sündmust, mis leidis aset 40. päeval pärast Kristuse surnuist ülestõusmist, mainitakse Markuse ja Luuka evangeeliumis ning see lugu on kirja pandud Apostlite tegude raamatus (Ap 1:4–11). Kristuse taevasseminekut tunnistavad apostlid läbivalt kogu Uues Testamendis (nt Ap 2:33; Ef 4:8–10; Hb 2:9; Ilm 5:6). Kristuse taevasseminek ja asumine troonile taevase Isa kõrval tõendab Kristuse maapealse töö täiuslikku lõpuleviimist. Rõhutades Kristuse taevasseminekut ühes tema kirgastatud inimihuga väljendatakse kristlikku usku üleüldisesse ülestõusmisse viimsel päeval ja Kristuse läbi lunastatutele uue, taevase ihu andmist, et nad jääksid igavesti elama Jumala riigis. Päästelooliselt oli Kristuse taevasseminek eelduseks Jumala Püha Vaimu läkitamisele nelipühapäeval (Ap 2:1–41), et võimestada apostleid rajama Kristuse kirikut.