4. sajandil sõnastatud kristoloogiline õpetus, mille kohaselt ei ole Kristus igavene, vaid loodud olend
Это интересно
Arianism on kristlikule kolmainuõpetusele vastanduv õpetus, mille kohaselt ei jaga Kristus ehk Jumala Poeg täielikult Jumal Isa olemust. Kui Jumal Isa on igavene, alguse ja lõputa, siis arianismi järgi on Kristus loodud olend – küll esimene kogu loodu seas, kuid siiski konkreetse algusega ja seega ajalik. Seejuures ei eita arianism Kristuse jumalikkust, kuid see pole osa tema algsest loomusest, vaid Jumal Isa on ta enda sarnaseks muutnud ja muust loodust kõrgemale ülendanud. Arianism lähtus 3. sajandi teoloogi Origenese õpetuse radikaalsest tõlgendusest ja sai nime seda propageerinud presbüter Areiose (ladinapäraselt Ariuse) järgi. Õpetus levis eriti laialdaselt Rooma keisririigi idaaladel, paljude germaani hõimude seas püsis see mõjukana kuni 7. sajandini. Arianism mõisteti hukka 325. aastal Nikaia ja 381. aastal Konstantinoopoli kirikukogul. Võitluses arianismiga kujunes lõplikult välja kristlik kolmainuõpetus ja sõnastati kristlikud usutunnistused.
4. sajandil sai aga uueks hereesiaks, mida kirik riigivõimu toel ründama asus, arianism – Liibüast pärineva presbüter Areiose (ld Arius) kristoloogiline õpetus, mille järgi Kristus pole ilma alguseta nagu Jumal Isa ja seega olemusühtne Isaga, vaid Isa poolt loodud ja Temaga üksnes sarnane.
