Jumala olemasolu paratamatust on püütud mitmesuguste mõttekäikude abil näidata juba enne kristluse teket, kristluses hakati süsteemsemalt jumalatõestustega tegelema keskaja skolastilises filosoofias. Peamised filosoofilised jumalatõestused võib nüüdisajal jagada kahte rühma: (1) empiirilised ehk inimese kogemuslikust võimekusest lähtuvad tõestused; (2) loogilistel seostel põhinevad tõestused. Lisaks eksisteerib ka muid jumalatõestusi, mis eeldavad juba teatud usupõhimõtete (Jumala ilmutus, imed vms) tunnistamist või tuginevad ajaloolistele ja statistilistele argumentidele. Kristluses puudub ühtne seisukoht, kas Jumala olemasolu tõestamine on üldse vajalik või võimalik ning väljaspool skolastikat on jumalatõestusi käsitletud eelkõige religioonifilosoofiliste mõtteharjutuste, mitte kristliku teoloogia osana.
