Süürias, kust see austav tiitel pärineb, ja Egiptuses, kus seda esimesena kasutati, omistati abti tiitel igale auväärsesse ikka jõudnud või pühadusega eriti silma paistnud mungale. Kloostriülemat hakati abtiks nimetama 5.–6. sajandil. Mõnes piirkonnas võib ühele abtile alluda ka mitu ordusisest kloostrit. Enamasti allub abt (ametinimetus võib erineda olenevalt ordust) ordu ülemabti liinis otse paavstile ega kuulu kohaliku piiskopi jurisdiktsiooni alla. Kuigi abt ei ole piiskopipühitsusega, on tal õigus oma ordu preestreid ametisse pühitseda. Abt valitakse salajasel hääletusel ja tänapäeval tema ametiaja pikkus erineb orduti. Abti õnnistab ametisse kohalik piiskop või tema loal mõni muu piiskop või teine abt. Tseremoonia käigus antakse abtile mitra, sõrmus ja karjasesau. Abti rõivastus ei erine teiste vendade omast, kuid ametitunnusena kannab ta pektoraali.
