Apostlikud vikariaadid eksisteerivad tavaliselt misjonialadel, kus pole veel uue piiskopkonna avamiseks piisavalt palju usklikke ja kogudusi, kuid mille puhul eeldatakse, et tulevikus saavad piiskopkonna loomise tingimused täidetud. Seetõttu on apostlik vikariaat olemuselt ajutine haldusüksus, mis kuulub paavsti kanoonilisse jurisdiktsiooni ja mida juhib paavsti nimel piiskopi õigustes apostlik vikaar. Kirikuõiguslikult on see võrdsustatud tavalise piiskopkonnaga. Ka Euroopas on olnud mitmeid apostlikke vikariaate, neist üks suuremaid aastatel 1667–1929 põhjamisjonite apostlik vikariaat, millele olid allutatud katoliku kogudused ja misjon Põhja-Saksamaa ning Skandinaavia protestantlikes riikides ja mille koosseisu kuulunud aladest moodustati Skandinaavias esmalt väiksemad apostlikud vikariaadid, Saksamaal aga kohe uued piiskopkonnad.
