universaalne õndsakssaamine, kõigi inimeste pääste
Hea teada
Apokatastaas osutab inimese algseisundi taastamisele: Jumala armu ja Jeesuse Kristuse lepitusohvri üldkehtivus muudab aegade lõpul võimalikuks kõigi eales elanud inimeste lepitamise Jumalaga ja nende pääste. Väidetavalt pärineb taoline õpetus varakristlikult teoloogilt Origeneselt (u 184–253), kes hakkas Uues Testamendis vaid ühel korral esinenud sõna (Ap 3:21, eesti keeles ′uuendamine′, Piibel 1997) tõlgendama viisil, et see osutab kõigi inimeste päästele, kui Kristus tuleb uuesti tagasi. Kuigi nüüdisajal leitakse, et Origenest on tõenäoliselt valesti mõistetud, kerkis apokatastaasi kontseptsioon dogmaatikas uuesti esile 16.–18. sajandil ja kujunes aluseks nüüdisaegsele universalismile.
teoloogias patuolukorra lõpplahendus naasmisega algsesse olekusse enne pattu
Hea teada
Vanas Testamendis Iiobi varasema õnneolukorra taastamine (vt Iiobi rmt), judaismis juutide naasmine Paabeli vangipõlvest ja Jeruusalemma templi taastamine, üldse Uue Jeruusalemma taassünd. Kristluse ajaloos on eri aegadel ja eri vooludes tähendanud nii inimese eshatoloogilist pääsemist hukkamõistmisest, inimese vabanemist „Aadama süüst“ ehk algse patutuse taastamist kui ka saatana enda lunastamist ehk saatana kui langenud ingli algseisundi taastamist. M. Luther näiteks loobus usust, et kurat võiks lõpuks lunastatud saada.
